Projektõpe

Õppimine on tulemuslik siis, kui laps tunneb end õppimise protsessiga emotsionaalselt seotud ja kui õpitav omandab tema jaoks tähenduse. Laps omandab teadmisi ja oskusi siis, kui ta on selleks valmis – olgu need sotsiaalsed või intellektuaalsed. Lapsed suudavad oma õppimist ise juhtida: nad oskavad planeerida, end ise distsiplineerida ja pidada kinni kokkulepetest. Täiskasvanute ülesanne on õppida lapsi usaldama. Oluline pole siinkohal neile peale suruda seda, mida meie täiskasvanuna õigeks peame, vaid anda lastele võimalus ise kogeda mis on õige ja mis on vale ning seejärel tegutseda vastavalt.

Rutiinne faktide pähe õppimine, nagu värvid, kujundid, numbrid ja tähed ei anna lastele akadeemilist eelist – pigem vastupidi, see võib hoopis pärssida nende valmisolekut süvitsi õppimiseks ja sisust arusaamiseks. Kui õppimine toimub ilma huvi ja sisulise arusaamiseta, jääb see pealiskaudseks. Kontekstita teadmised ei pruugi päris elus rakenduda ning liigne surve võib kahjustada lapse emotsionaalset ja sotsiaalset arengut.

Laste heaolu, mängulisus, iseseisvus ja uudishimu on tõhusa õppimise alustalad. Kui laps tunneb end turvaliselt ja tal on õpetajaga usalduslik suhe, on ta igati avatum uutele kogemustele. Selline lähenemine toetab laste iseseisvust ja suurendab motivatsiooni.

Loomulik õppimisviis, mis põhineb mängul ja avastamisel, arendab loovust, probleemilahendusoskust ja sotsiaalset pädevust. Kui lapsel on võimalus ise uurida ja vastutada oma õppimise eest, kasvab tema iseseisvus ja uudishimu. Õppimine peaks toimuma reaalses kontekstis – näiteks seente uurimine metsas jalutuskäigul või liikluse uurimine liikluses. Selline lähenemine aitab lapsel luua seoseid ja muudab õppimise sügavaks ja tähenduslikuks.

Selline toetav õpikeskkond valmistab lapsi ette mitte ainult akadeemiliselt, vaid ka emotsionaalselt, füüsiliselt ja sotsiaalselt. Nad suudavad paremini seostada õpitut päris eluga, mis loob tugeva aluse elukestvale õppele. Igas lapses peitub loomulik uudishimu ja soov iga päev midagi uut teada saada. Kui neile antakse võimalus oma õppimist ise suunata, kasvab nende motivatsioon ja süvitsi uurimise tahe.

„Loomulik õppimine toetub uudishimule ja huvile“ R.Laube

Projektõpe on tõhus meetod, mille kaudu lapsed uurivad teemasid praktiliste tegevuste kaudu. Selle keskmes on lapse huvi, aktiivne osalemine ja koostöö. Projektõpe võimaldab lõimida erinevaid õppevaldkondi ja toetab lapse terviklikku arengut.

Lähtume lapse huvist – projekt saab alguse nende tähelepanekutest ja küsimuste uurimisest.
Kaasame ja teeme koostööd – õpetaja suunab, kuid lapsed osalevad aktiivselt protsessis ideede loojatena ja elluviijatena.
Oleme praktilisus ja lähtume päris elust – tegevused on seotud igapäevaeluga ja pakuvad avastamisrõõmu.
Lõimime eri valdkondadega – projektid ühendavad erinevaid õppevaldkondi.
Laseme protsessil paindlikult kulgeda – projektid kestavad nädalaid, vahest kuid, võimaldades süvitsi uurimist ja avastamist.
Tagasisidestame – projekti lõpus analüüsitakse koos õpitut ja kinnistatakse teadmised.

Valime teema – lähtudes laste või õpetaja algatusest (nt kosmos, loomad, mood).
Kogume ideid – arutleme, mida lapsed juba teavad ja mida veel teada sooviksid.
Teeme tegevusi –uurime teemat mängude, katsete, kunsti, lugude ja õppekäikude kaudu.
Lõpetame projekti – projekt lõpeb loomingulise väljundiga (näitus, etendus, moeshow)
Hindame õpitut – arutleme, mida uut õppisime ja kuidas kogemusi kasutasime.

„Mood“ – riiete disainimine läbi taaskasutuse, tarbekunstimuuseumi külastus ja isetegemine.
„Elekter“ – elektri uurimine ja tuulepargi ehitamine.
„Toit“ – toidutegemise õppimine mängude ja isevalmistamise kaudu.

Projektõpe arendab kriitilist mõtlemist, loovust ja sotsiaalseid oskusi ning muudab õppimise eluliseks ja nauditavaks. Teemade kaardistamisel arutlevad õpetajad lastega, mida nad sooviksid teada ja kuidas teadmisi hankida. Õpetaja jälgib ka laste mängulisi huvisid, millest võib kujuneda projekt. Nii tagatakse lastele valikuvabadus ja otsustusõigus.

Kui lapsel tekib raskusi oma eesmärgi saavutamisel, on täiskasvanu roll suunata, mitte lahendusi ette anda. Näiteks küsitakse: „Mida sul selleks vaja on?“ või „Kes saaks sind aidata?“

Kõik lapsed ei pea tegema asju ühtemoodi ega samal ajal. See tähendab, et laps juhib ise oma tegevust ja võtab vastutuse. Oluline on mõista, et laps ei vali, kas ta osaleb tegevuses, vaid saab valida tegevuse sees. Nii toetame iga lapse individuaalset õpiteekonda ja väldime ühtlustatud õpiviise, mis ei pruugi toetada lapse arengupotentsiaali. Lähenedes igale lapsele individuaalselt ja lähtudes tema huvidest, loome aluse tõhusale ja tähenduslikule õppimisele.